Enne, kui minna sündmuse detailide juurde, soovin Sulle väga jagada mõne lausega nende teekondade essentsist, mida loon.

Minu suurim südame palve on aidata naistel naaseda koju.

Koju oma tõesse, oma kehasse, oma emakasse.

Koju — loodusesse. Oma ürgsesse, metsikusse naisloomusesse.

Aidada naistel mäletada ja taas tallata endasse neid ürgseid radu, mispidi liikuda päris iseendale lähemale.

Kuulata ja hakata selgemalt kuulma oma keha rütme ja sõnumeid.

Taas sütitada igale naisele loomulikku ühendust looduse, elementidega ja elava maailmaga enda ümber ja seeläbi iseenda sügavama olemusega.

See on olnud minu koju tulemise teekond. Olen pühendanud end viimased 5 aastat, et sügavalt kuulata ja õppida looduselt, taimedelt, erinevatelt hõimudelt ja põlisrahvastelt ja oma kallilt kehalt, kuidas elada loodusega taas koos.

Kuidas ausalt ja austavalt tantsida siin meie emakase maa peal, nii nagu meie esiemad ja esiisad seda tegid.

Kuidas kutsuda ellu see generatsioonide vältel allasurutud, häbiks, süüks ja tabuks tembeldatud ja unustusse jäänud ebamaine vägi, mis on naise tegelik olemus.

See mäletamine on meile naistele lihtsalt nii lähedal.

See kumiseb siin-samas meie südame keskel, meie ihu all. Lähemal, kui me oskame arvata.

Näen visiooni. Lilledega ehitud naised, kuumade auravate kehadega Eestimaa vete kallastel tantsimas. Hõõguva tule ümber eluilu viise laulmas. Jagamas lugusid, mis on oodanud õiget aega ja hetke, et kõlada.

Need ruumid on kohad, kus võtta süda ja hing pehmelt alasti oma õdede ees. Mäletada ennast oma tõeliselt ainulaadses, metsikut, ürgses puhtas essentsis.

Mäletada, kes olime enne, kui maailm ütles meile, kes ja kuidas me oleme peame. Enne kõiki lugusid ja piiranguid, mille raskust oleme pidanud oma rinnus kandma.

Võimalus olla uus. Valida uus. Lasta vana ussinahk täiskuu all mulda vajuda ja süttida koos uue tuulega tule sädemetes lendu.

Et mäletada armastust. Õeskonda. Koosolemist. Seda iidset viisi, mismoodi oleme läbi aegade kudunud ja helisenud…