Tasmania

Tasmania

Uute asukohtade vahel rändamine võib lihtsasti muutuda tavapäraseks ja tõtt-öelda tunnen ma hetkel, et kui mul poleks kohusetunnet lähiajal Eestisse tagasi minna, võiks ma niimoodi seljakotiga rändamist jätkata aastate jagu. See kogemus on olnud veel elumuutvam, kui ma oleksin kunagi osanud arvata. Reisimine on pannud mind mõistma, et kõik on võimalik ja andnud mulle julgust suuremalt unistada. Iga uus koht või atmosfäär rikastab mind jälle uue energiaga ja annab uut mõtteainet arenguks.

“The real voyage of discovery consists not in seeking new landscapes, but in having new eyes.”
― Marcel Proust

Mõned nädalad tagasi leidsime me ennast Margotiga teelt Tasmaaniasse, kuhu minek sai kinnitust vaid mõni päev enne lennukile minemist. Teadsime vaid, et meid ootab seal kindel töökoht ja kuna see oli meie ainus variant sel hetkel, otustasime selle kasuks.

Tasmaaniasse, Launceston’i kohale jõudes tervitas meid nüüdseks justkui teiseks koduks saanud Art House Hostel, kus kohatud inimesed said vaid mõne nädalaga meile eriliselt südamelähedasteks. Hostel oli väike ja hubane, milletõttu veetsime me teiste reisihingelistega palju aega ninapidi koos olles. Seltsiks olid meil noored Itaaliast, Prantsusmaalt, Maroccost, Cambodiast, Rootsist, Taiwanist, Alaskalt ja muudest ilmakaartest. Küll sai itaallastega pitsat küpsetatud, prantslastega traditsioonilist vōi-sibulasuppi keedetud, rootsi keelseid roppuseid õpitud ning tundideviisi erinevate riikide kultuuride ja traditsioonide üle arutletud. Olime vist vahepeal pidevalt nii hetkes, et haihtus täielikult ajataju ning järsku märkasime, et olimegi jälle 8h jutti inimestega elutoas jutustanud.

Art House ise, nägi välja nagu üks müstiline loss mõnest fantaasia filmist nagu Narnia või Jumanji, rääkimata Launceston’i linnast, mis nägi üldsegi välja nagu muinasjutuline Päkapikumaa. Vaated loodusest avanesid ürgse välimusega puudele, kõrgetele tumerohelistele metsalistele mägedele ja lõpmatutele kuld-pruunidele heinapõldudele, millel tihti samuti muinasjutulise ilmega valgeid hobuseid võis näha ringi kappamas.

Esimesed kaks nädalat enne töö alustamist möödusid meil konkreetselt mitte-midagi tehes. Hommikuti veetsime me keskeltläbi viis tundi oma hostelikaaslastega laua ümber hommikusööki süües, ükskõik, kas kell oli 8:00 või 16:00, hommikusöök oli ikka. Ühel päeval pidi meie sõber Nemo oma kohvi kolm korda üles soojendama sest meie hommiku söömaaeg kestis nii kaua.

Tasmaanias oldud aeg muutis väga palju meie arusaamist terminist “backpacker” ja, mida see seljakotiga rändamine tegelikult endast kujutab. Oleme õppinud, et backpacker’i mentaliteediga tuleb kaasa mingisugune ülim avatus ja positiivsus. Lihtne “Hey, where are you from” on kõik, mis vaja selleks, et alustada inimesega tavaliselt pikka vestlust maast ja ilmast ning on vaja vaid paari päeva, et inimesega juba väga südamelähedaseks muutuda. Levinud on suhtumine, et kõik on võrdväärsed ja mitte kellegi jaoks ei pea enda olemust teesklema või midagi tõestama.

Kõik hostelis viibijad elasid juba oma viimaste dollarite pealt kaasarvatud ka meie ise, mis sundis meid väga kitsal budget’il olema. Isegi, kui see tähendas enamus ajast ainult kaks korda päevas söömist ja poes vahel üle tunni aja paanilist ringi jooksmist, proovides omavahel otsustada, kas mõtekam on siis osta kikerherneid 1.50$ eest või tuunikala 1$ eest. Lisaks avastasime me Margotiga tol hetkel uut ja huvitavat taimetoitlase (pescatarian ehk kalatoitlane) maailma, mis nõudis omakorda natuke rohkem lisapingutust ja läbimõtlemist. Olen kindel, et kokkuvõttes kulus kuskil 30% igast päevast meil sellele, et otsustada kus, mida ja millal me sööme. Osa meie igapäevasest rutiinist oli näiteks enne trenni Woolworths’ist (kohalik toidupoekett) läbikäimine ja lastele tasuta võtmiseks välja pandud puuviljade nahka pistmine. Samuti sai meie heaks sõbraks Woolworths’i parkla, tänu millele me salakavalalt igapäevaselt parkimistasu maksmisest pääsesime. 

Ühel korral tekkis mul mööda linna tiirutades meeletu kohviisu ja otsustasin mulle ja Margotile kahepeale ühe musta kohvi 3,5$ eest lubada enne trenni. Siis aga, kui olin meile kahele kohvi ära tellinud, küsis barista, mis Margot soovib. Selle peale vastas Maku naljatades, et me jagame sest, et ta ei saa endale hetkel kohvi lubada, mitte midagi sellest oodates, Selle peale aga insist’is barista Margotile tasuta kohvi teha. “Its my pleasure, I mean this is coming from the guy who had two zucchinis for dinner yesterday”.

“The universe is always looking out for you.”

Ühel hetkel tekkis meie hostelikaasalstel kambakesi spontaanne mõte minna kolmeks päevaks lähipiirkonnas toimuvale Party in The Paddock festivalile vabatahtlikeks töötajateks. Peale pikka kaalumist otsustasime me Margotiga, et miks ka mitte. Festivalil viibimine tõi endaga kaasa 2 ööd autos magamist. Päevad Tasmaanias on reeglina päikeselised ja soojad ja ööd tavaliselt üsnagi jahedad. Meie kohutavaks ebaõnneks olid need kaks ööd eriti külmad ning soojas hoidmiseks olid meid vaid ühed kaltsukast ostetud õhukesed magamiskotid. Mul ei lähe vist iial meelest, kuidas Nemo meie sõber mind ja Margotit teisel ööl  täiesti purjus peaga murelikult kümnete tekkide sallide ja riiete kihtide sisse mässis, muretsedes, et me jälle öösel ära ei külmuks.

“When I travel, people say ‘Yet another place in this world’. But I see ‘Another world inside every place I go”
― Vivek Thangaswamy

Siitkohalt tegelikult meie seiklused veel jätkusid, aga selleks, et see blogipostitus nüüd liiga pikaks ei veniks, jätan ma selle mõneks järgnevaks korraks 😉

Armastusega,

Kats