Byron Bay

Byron Bay

Hommikud Austraalias on järjepidevalt väga sarnased välja näinud. Tavaliselt on need umbes sellised, et me paneme Margotiga mõlemad oma eelmisel õhtul hoolega pandud hunniku äratusi järjest kinni ilma, et me isegi mäletaks seda. Siis piilub, Margot läbi uniste silmade, kas mina magan veel ja magab edasi ja mina vaatan, kas Margot magab veel ja magan samuti rahulikult edasi. Tavaliselt suudan ma ennast lõpuks kuidagimoodi voodist välja keerutada, enamus ajast ennast hommikukohviga motiveerides.

Pole kahtlustki, et hommikud on vaieldamatult mu lemmikud asjad maailmas, ning meie Austraalia seiklusele tagasi peegeldades jään ma alati selgelt just hommikuid eriti hästi mäletama. Varieerudes maagilistest päikesetõusudest, paduvihmastest ja linnulaululistest džunglihommikutest, hostelite toateenindajannade usteprõmistamisteni – oli iga päeva algus omamoodi eriline. Eriti hingelähedaseks said mulle meie East-Coast roadtripil veedetud päevad Byron Bay’l , Arts Factory Lodge’is. Tõeline vabameelsete noorte paradiis. Esimesest hetkest oli mul tunne, nagu oleksin filmis “The Beach”. Kes on näinud, see teab, mida selle all mõtlen.  Miski ei lubanud sealt lahkuda.  Reisides olen ma mõistnud, et inimesed “filmidest” ei ole lihtsalt inimesed filmidest. Sellised inimesed päriselt eksisteerivadki. Ma mõtlen selle all inimesi, kes on nii isikupärase karakteriga, et nendest võiks filme teha. Nagu näiteks – meie hostelikaaslane Luca, barettiga pizza-chef  Lõuna-Itaaliast, kes seletab oma stereotüüpilise Itaalia aktsendiga ja vehkivate kätega nii kõvasti, et ma vahel kardan, et need lendavad otsast ära. Lisaks suutis ta oma kirglike pitsaküpsetustamiskatsetustega meie hosteli ahjud katki teha ja peaaegu hotelli õhku lasta. Oh neid Itaalasi..

Meile südamelähedane Arts Factory Lodge kujutab endast linnamürast eraldatud looduskeskset  hostelit, mis meenutas oma olemuselt rohkem mingit maagilist noortekomuuni või hipikogukonda. See oli koht, kus inimesed tihti broneerivad omale ööbimist kaheks ööks ja jäävad hoopis kaheks kuuks. Mõned isegi pooleks aastaks. Ühel hommikul läksin uudishimulikult meie hosteli telkimisalale jalutama, sinna jõudes vaatas mulle otsa umbes 200 telki, mis olid praktiliselt üksteise otsa paigutatud. Ausaltöeldes nägi see täpselt välja nagu üks suur pagulaslaager. Üks väga rõõmus jõulutulukestega kaunistatud vabatahtlik pagulaslaager. Igalpoolt telkidest kõlas naer, laul ja kitarrimäng. Seal puudub peaaegu täielikult elektriühendus nii, et seal ei kasutanud mitte keegi  telefoni. Mind tohutult vaimustas see, et inimesed olid valmis kasvõi pikki kuid pisikestes ühekohalistes telkides ilma vooluta elama, selleks, et seal hosteli alal edasi viibida. Tõestas mulle seda, et selles kohas pidi ikka midagi tõeliselt erilist olema.

Oma pisikesest hütist hommiku saabumisel välja ronides, vaatas hommikuti vastu hiigelsuur, ürgne ja müstiline puu, mille ümber kõik rutiinselt oma hommikurituaale läbi viisid. Yoga, meditatsioon, võimlemine, tantsimine, puude-kallistamine, kirjutamine, lugemine, kristallide laadimine, pillide mängimine, kaartide lugemine. Me võisime Margotiga seal puualusel platvormil tundideviisi istuda ja inimesi kuulata ja vaadelda. Uskumatu, kui tohutult eriline on õppida uute asjade kohta otse teistelt inimestelt. Byronis sain ma aru, kui palju mul tõeliselt veel maailma kohta õppida on ja kui pinnapealselt ma tegelikult paljudest asjadest tean.

Byron Bayle jõudes naljatati korduvalt selle üle, et inimesed, kes sinna satuvad, ei saa sealt enam minema. Alguses võtsime seda kui lihtsalt passing commentit, kuid mõnegi päeva pärast leidsime Margotiga ennastki registratuurist oma visiiti pikendamas.

Räägiksin natuke ka Byron Bay taustast. Aborigeenid seostavad Byron Bay’l olevat stressivaba keskkonda ja kohaletõmbavat energiat Obsidiaani kivimigaByron Bay on osa kunagisest Tweed Vulkaanist, mis purskas viimati 23 miljonit aastat tagasi. Selle tagajärjel arenes laavast välja Byroni maaalustesse kihtidesse tohutult palju Obsidiaani ja teisi vulkaanilisi vääriskive, millel pidavat olema tohutult tugev rahustav ja lõõgastav mõju inimesele. Usutakse, et seetõttu valitseb Byronis pidevalt väga stressivaba, muretu ja “dreamy” aura. Kui sa nüüd mõtled endamisi, et see on mingi väljamõeldis või udujutt siis ma võin sulle lubada, et seda see ei ole. Me võime Margotiga seda tõestada, olime ise vist nädal aega kuskil roosa suhkruvati sees ilma mingisuguse ajatajuta. Lisaks oli mu telefon ja käekell katki nii, et minu ainus ajanäitaja oli sõna otseses mõttes päikese tõusmine ja loojumine.

Üks meeldejäävamaid õhtuid minu jaoks oli hosteli iganädalane Talent Show, peale mida kõik hosteli elanikud ja teised Byron´is viibijad tulid oma kümnete erinevate instrumentidega ringi kokku ja kõik korraga kogu südamega pillidel jamm’ ima hakkasid, samal ajal kui kõik teised ümberringi puhtalt muusika rütmi järgi tantsisid. Täpselt nagu meie esivanemadki tegid. See, kui vahetud, vabad ja õnnelikud kõik selles hetkes olid, on midagi, mis mul iial meelest ei lähe. Ma tahaksin mainida ka seda, et ma ei ole iial kuskil maailmas nii palju ilusaid inimesi korraga näinud. Ma ei tea, kas selle seletuseks on kōikide nende päikeselaste kōrge D-vitamiini laeng, mis neid nii säravaks tegi või lihtsalt see, et ōnnelikud inimesed on ilusad inimesed. Igaljuhul silmailu jätkus seal nädalateks.

Lisaks kõigele, sattusime me juhuslikult Byronis olema kuuvarjutuse ajal, mis oli juhtumisi ka first degree Leo eclipse, ehk siis väga tugeva Leo energiaga planeetide ja tähtede asetus. See kõik põhimõtteliselt tähendab seda, et kuuvarjutuse ajal on inimesed väga tundlikud ja vastuvõtlikud energiatele. See pidavat olema ideaalne aeg enesepeegeldamiseks ja muutusteks nii et ma südamest proovisin seda kõike sisse imada. Minu õnneks või ebaõnneks  oli mul sel ajal telefon, arvuti ja kõvaketas katki, mis sundis  mind täielikult eemalduma sotsiaalmeediast ja kõikidest välistest tähelepanu hajutavatest asjaoludest ning tõmbas mind 100% hetkesse. Kahjuks aga pole mul seetõttu Byron Bay’st peaaegu mitte ühtegi pilti, aga mulle meeldib mõelda, et see pidigi nii olema. Sealset õhkkonda saab täielikult mõista ainult seda ise kogedes.

“I still believe in paradise. But now at least I know it’s not some place you can look for, ’cause it’s not where you go. It’s how you feel for a moment in your life when you’re a part of something, and if you find that moment… it lasts forever.” 

– The Beach

Järgmise korrani,

Kats